Ajaloost
Ajaloo ilu otsides…
Katariina Käigu kinnistu paikneb pika ja kitsa lõiguna Vene ja Müürivahe tänava vahel. Ajaloolased pole päris kindlad, kuivõrd algupärased tänapäeval pika frondina paiknevad majad on. Huvitav on küsimus, kas kinnistu, mis asub dominiiklaste kloostri hoonetekompleksi vahetus naabruses, eksisteeris eravaldusena juba 1246. a – mil dominikaani ordu mungad lahkusid Toompealt ja oma ehitised siia rajasid, või kuulus kogu krunt algselt hoopis kloostrile… Vastus on siiani avastamata ajaloo saladuste hulgas. 1246 on dominiiklaste Katariina kloostri asutamise aeg ja kogu siinse piirkonna asustus seega väga vana.
Vene tänavalt Müürivahe tänavani ulatuvat hoonetekooslust on mainitud tervikuna juba aastal 1366 linna kinnisturaamatus (Erbebuch, II, 183), mil Tallinna raad loovutab munkade kõrval asuva kinnistu raehärra Johann Hamerile. Seega oli sellal seal juba eravaldus. Edaspidised märkmed puudutavad üpris proosaliste ülestähendustega nii hooneid kui isikuid, kes seal erinevatel aegadel on elanud. Täpselt ja asjalikult on kokku lepitud see, et kindla maja katuselt langev vihmavesi võib vabalt teise mehe õue langeda. Ning paika on pandud teatud müüride asukoht koos võrdse kuulumisega osapooltele. 
Unustamata täpset ettekirjutust, et sinna külge võibküll midagi ehitada aga mitte aknaavasid läbi murda… Huvitav on seegi, et kiriku toestamiseks vajalikud 8 kontraforssi said ehitatud kindlate lubadustega naabruses olnud aia- ja õueomanikule. Vastutasuks lubas klooster uuesti teha värav lugupeetud proua õuest kiriku õue. Mis omakorda pidi koheselt kinni müüritama, kui kinnistu omanikku vahetab. Kummaline, et sai üldse tekkida selline olukord, et suur ja võimas klooster ei saanud muidu oma kirikut välja ehitada, kui pidi nõu pidama linnakodanikega.
Läbi aegade on siinsete kinnistute müükide, pärandamise ja kinkimise lepingutes mainitud erinevaid pööninguid, keldreid, kiviaitu, võlvialuseid, õueaedu, raidkive ja sepiseid, mis näitab, kuipalju muutusi on siin aja jooksul tehtud. Hoonete praegune ilu või ilmetus on seega mitmete osaliste või täielike ümberehituste tulemus. Teada on, et mitte kõik Katariina käigus olevad hooned pole samaaegselt ehitatud, nende funktsioon on olnud sedavõrd erinev. Vene tn poolne peafassaad on kindlasti 15. sajandist. Ajastu hoonetüübile on omane ka suur diele, mis on küll hiljem kitsamaks koridoriks ehitatud. Ühel pool paikneb praegu Ehtekoda ja teisel pool Kübarakoda. Paeplaatidest põrand, seinu katvad puitpaneelid ja talalagi on siin algupärased. Majas oli keskajal ka suur mantelkorsten, mille oletatav osa on aimatav Lapikoja esikukapis. Nahakoda ja Tekstiilistuudio asuvad suhteliselt vähe ümberehitatud endistes aidahoonetes. Aja jooksul on neidki kaunistatud. Kui praeguse Katariina Gildi Vene tn poolses osas seati 1937. 
aastal sisse W. Langebrauni portselanitööstus leiti ehitustööde käigus elamu müürist raidkivist aknasammas. Lopsakate viinamarjaväätidega meistriteos on pärit 17. sajandi keskpaigast. Seda peetakse Tallinna üheks kaunimaks ja see on mõjutanud ka praeguse asukoha Tekstiilistuudio nimepanekut. Madalam ehitis, milles asub Savikoda, on ilmselt hilisemast ajast ja üldilmelt tagasihoidlikum, kuid uhke raidportaaliga.
Müürivahe tänava poolne osa, kus asub Koppel ja Keerdo Klaasikoda on teadaolevalt vanim, sealsed ehitised on sedavõrd kapitaalsed ja massiivsed.
Katariina Käigu õu on üks huvitavamaid Tallinna vanalinnas. Praegu on siin kõik korrastatud ja jalutaja saab Vene tänavalt otse Müürivahe tänavale. 20. sajandi keskpaigas aga oli siinne miljöö hoopis teine. Vene tänava poolne käigu ots oli kapitaalselt kinni ehitatud väikeseks õllebaariks, kus talvel pakasega müüdi ka soojendatud õlut! See oli populaarne koht, kus nähti tihti naabruses elavat Raimond Valgret, legendaarset eesti muusikut. Kui tuju oli, musitseeris ta hoovis õllevaadil istudes. Instrumendid olid käeulatuses, sest siinsamas hoovi peal asus ka pillide p
arandamise töökoda. Müürivahe tänava poolse otsa oli oma garaaži tarbeks kinni ehitanud keegi siinsamas elutsenud vanahärra. Et autosid oli sel ajal üpris vähe, talle sedasorti luksust ka ilmselt lubati ja võimaldati. Tema manöövreid nähti aga väga harva, sest sel ajal sõideti kuhugi vaid erilistel juhtudel. Kiriku esisel platsil mängisid naabruses töötavad mehed iga päev lõunapausi ajal kirglikult võrkpalli. Tagahoovile omaselt kuivatati siin vahel pesu, seinte ääres olid lauavirnad ja söehunnikud. Kiriku nurgal kasvava iidse pärna pärast pöörasid ükskord kaks naabrit tülli. Üks arvas, et vana puu, varjab valgust, vaja tast lahti saada ja hakkaski maa peal väänlevate juurte vahele salaja soola puistama. Teine, kes seda nägi, arvanud, et niigi üksildane vanalinna puu peab veel kaua elama ja kraapis soola ära. Kaua puusõda kestis, pole täpselt teada, kuid pärn on võimsalt alles ja õitseb igal suvel rikkalikult, imelise aroomiga lummates.
Katariina Käigu unikaalseks vaatamisväärsuseks on kiriku lõunaseinal eksponeeritud hauaplaadid, mis pärinevad 14.–15. sajandist.
Needki kõnelevad vaikimisi ajaloo ilust.