Ajaloost

Ajaloo ilu otsides…
Katariina Käigu kinnistu paikneb pika ja kitsa lõiguna Vene  ja Müürivahe tänava vahel. Ajaloolased pole päris kindlad, kuivõrd algupärased  tänapäeval pika frondina paiknevad majad on. Huvitav on küsimus, kas kinnistu,  mis asub dominiiklaste kloostri hoonetekompleksi vahetus naabruses, eksisteeris  eravaldusena juba 1246. a – mil  dominikaani ordu mungad lahkusid Toompealt ja oma ehitised siia rajasid, või  kuulus kogu krunt algselt hoopis kloostrile… Vastus on siiani avastamata ajaloo  saladuste hulgas. 1246 on dominiiklaste Katariina kloostri asutamise aeg ja  kogu siinse piirkonna asustus seega väga vana.

Vene tänavalt Müürivahe tänavani ulatuvat hoonetekooslust on  mainitud tervikuna  juba aastal 1366  linna kinnisturaamatus (Erbebuch, II, 183), mil Tallinna raad loovutab munkade  kõrval asuva kinnistu raehärra Johann Hamerile. Seega oli sellal seal juba  eravaldus. Edaspidised märkmed puudutavad üpris proosaliste ülestähendustega  nii hooneid kui isikuid, kes seal erinevatel aegadel on elanud. Täpselt ja  asjalikult on kokku lepitud see, et kindla maja katuselt langev vihmavesi võib  vabalt teise mehe õue langeda. Ning paika on pandud teatud müüride asukoht koos  võrdse kuulumisega osapooltele. Unustamata täpset ettekirjutust, et sinna külge  võibküll midagi ehitada aga mitte aknaavasid läbi murda… Huvitav on seegi, et  kiriku toestamiseks vajalikud 8 kontraforssi said ehitatud kindlate lubadustega  naabruses olnud aia- ja õueomanikule. Vastutasuks lubas klooster uuesti teha  värav lugupeetud proua õuest kiriku õue. Mis omakorda pidi koheselt kinni  müüritama, kui kinnistu omanikku vahetab. Kummaline, et sai üldse tekkida  selline olukord, et suur ja võimas klooster ei saanud muidu oma kirikut välja  ehitada, kui pidi nõu pidama linnakodanikega.

Läbi aegade on siinsete kinnistute müükide, pärandamise ja  kinkimise lepingutes mainitud erinevaid pööninguid, keldreid, kiviaitu,  võlvialuseid, õueaedu, raidkive ja sepiseid, mis näitab, kuipalju muutusi on  siin aja jooksul tehtud. Hoonete praegune ilu või ilmetus on seega mitmete  osaliste või täielike ümberehituste tulemus. Teada on, et mitte kõik Katariina  käigus olevad hooned pole samaaegselt ehitatud, nende funktsioon on olnud  sedavõrd erinev. Vene tn poolne peafassaad on kindlasti 15. sajandist. Ajastu hoonetüübile  on omane ka suur diele, mis on küll hiljem kitsamaks koridoriks ehitatud. Ühel  pool paikneb praegu Ehtekoda ja teisel pool Kübarakoda. Paeplaatidest põrand,  seinu katvad puitpaneelid ja talalagi on siin algupärased. Majas oli keskajal  ka suur mantelkorsten, mille oletatav osa on aimatav Lapikoja esikukapis.  Nahakoda ja Tekstiilistuudio asuvad suhteliselt vähe ümberehitatud endistes  aidahoonetes. Aja jooksul on neidki kaunistatud. Kui praeguse Katariina Gildi  Vene tn poolses osas seati 1937. aastal sisse W. Langebrauni portselanitööstus  leiti ehitustööde käigus elamu müürist raidkivist aknasammas. Lopsakate  viinamarjaväätidega meistriteos on pärit 17. sajandi keskpaigast. Seda peetakse  Tallinna üheks kaunimaks ja see on mõjutanud ka praeguse asukoha Tekstiilistuudio nimepanekut. Madalam ehitis, milles asub Savikoda, on ilmselt  hilisemast ajast ja üldilmelt tagasihoidlikum, kuid uhke raidportaaliga.

Müürivahe tänava poolne osa,   kus asub Koppel ja Keerdo Klaasikoda on teadaolevalt vanim, sealsed ehitised  on sedavõrd kapitaalsed ja massiivsed.

Katariina Käigu õu on üks huvitavamaid Tallinna vanalinnas. Praegu  on siin kõik korrastatud ja jalutaja saab Vene tänavalt otse Müürivahe  tänavale. 20. sajandi keskpaigas aga oli siinne miljöö hoopis teine. Vene  tänava poolne käigu ots oli kapitaalselt kinni ehitatud väikeseks õllebaariks, kus  talvel pakasega müüdi ka soojendatud õlut! See oli populaarne koht, kus nähti  tihti naabruses elavat Raimond Valgret, legendaarset eesti muusikut. Kui tuju  oli, musitseeris ta hoovis õllevaadil istudes. Instrumendid olid käeulatuses,  sest siinsamas hoovi peal asus ka pillide parandamise töökoda. Müürivahe tänava  poolse otsa oli oma garaaži tarbeks kinni ehitanud keegi siinsamas elutsenud  vanahärra. Et autosid oli sel ajal üpris vähe, talle sedasorti luksust ka  ilmselt lubati ja võimaldati. Tema manöövreid nähti aga väga harva, sest sel  ajal sõideti kuhugi vaid erilistel juhtudel. Kiriku esisel platsil mängisid  naabruses töötavad mehed iga päev lõunapausi ajal kirglikult võrkpalli. Tagahoovile omaselt kuivatati siin vahel pesu, seinte ääres olid lauavirnad ja  söehunnikud. Kiriku nurgal kasvava iidse pärna pärast pöörasid ükskord kaks naabrit  tülli. Üks arvas, et vana puu, varjab valgust, vaja tast lahti saada ja  hakkaski maa peal väänlevate juurte vahele salaja soola puistama. Teine, kes  seda nägi, arvanud, et niigi üksildane vanalinna puu peab veel kaua elama ja  kraapis soola ära. Kaua puusõda kestis, pole täpselt teada, kuid pärn on  võimsalt alles ja õitseb igal suvel rikkalikult, imelise  aroomiga lummates.

Katariina Käigu unikaalseks vaatamisväärsuseks on kiriku  lõunaseinal eksponeeritud hauaplaadid, mis pärinevad 14.–15. sajandist.

Needki kõnelevad vaikimisi ajaloo ilust.